Kui kogukonnas on kool, siis igapäevaselt puudub vajadus mõtiskleda ja arutleda kooli tähtsuse üle, sest see on midagi nii iseenesest mõistetavat ja kooli kui asutuse olulisuses ei kahtle keegi. Seoses koolivõrgu korrastamise ja/või haldusreformiga muutub teema aga pea iga kogukonna jaoks oluliseks ja tundlikuks. Ja õigusega, eriti väiksemates omavalitsustes. Ülo Vooglaid on oma arvamusartiklis („Mida haridus ei ole …“, Eesti Ekspress, 2.03.2016) kokkuvõtlikult öelnud, et iga kooli sulgemine, olenemata ettekäänetest, toob raskesti korvatavat, sageli korvamatut kahju nii sellele piirkonnale kui inimeste elukeskkonnale ning on ühtlasi ohtlik ka riigi kaitsevõime (sh kaitsetahte ja –valmiduse) seisukohalt. Kogukonnal on, mille üle mõelda.
Mitusada aastat tagasi vähestele kättesaadavast lugema õpetamisest on tänaseks saanud igaühe õigus haridusele. Haritud inimese kujunemiseks vajalike tingimuste loomine ja säilitamine on kogukonnale väljakutseks ja ühtlasi võimaluseks. Kooli ülalpidamiskuludega toimetulek loob eeldused oma laste õpetamiseks. Oma koolis saab lastele õpetada kodukoha ajalugu, kultuuri ja majandust, õpetamisse aga kaasata lapsevanemaid ja ümbruskonnas tegutsevaid ettevõtteid, asutusi. See kõik õpetab lapsi mõistma ja austama oma koduümbrust. Samuti on olulised koolis ja väljaspool kooli korraldatavad üritused, mis vastastikku seovad kooli ning kogukonda ühiste tegevuste ja elamuste kaudu. Ürituste korraldamise ja neis osalemisega ollakse üksteisega ka paremini tuttavad, mis omakorda vähendab anonüümsust ning soodustab seaduskuulekust ümbruskonnas. Leppida tuleb ka asjaoluga, et koolist ei saa kunagi isemajandavat üksust, kuid kool kui tööandja mõjutab omavalitsuse maksutulu baasi ning tööhõivega seotud inimesi ja nende igapäevast toimetulemist.
Kooli ja kogukonna seos tagab jätkusuutlikkuse. Kool on piirkonna elujõulisuse tunnuseks ja muudab selle tulevikule suunatud elukeskkonnaks. See annab lootuse, et meie noored naasevad oma kodukohta ning elupaik tundub atraktiivne ka mujalt tulijaile. Mida vähem on meie ümber asustamata elupaiku, seda turvalisemalt saame ennast kodus tunda.
Haldusreformi põhiideeks on tugevate ja hästi toimivate omavalitsuste loomine, mis muuhulgas tähendab ka kaasava hariduse põhimõtete kohaselt haridusliku erivajadusega õpilasele õppe korraldamist koos eakaaslastega elukohajärgses koolis. Kas me oleme kõigi laste õpetamiseks valmis?
Me arvame, et oleme, sest meie uues vallas on kolm erinäolist ja väljakujunenud traditsioonidega kooli. Ühinemislepingu alusel jätkavad kõik koolid ja lasteaiad oma tegevust. Koordineeritud tegevused ja koostöö asutuste vahel on seni kasutamata ressurss, mis annab paremad võimalused nii lastele sobivate õppetingimuste korraldamiseks (sh erivajadustega lastele erirühmade või –klasside avamiseks) kui ka õpetajate ja tugispetsialistide palkamiseks. Lisaks ühtlustatakse lasteaia osalustasud ja haridustöötajate palgakorraldus. Jätkatakse haridusvaldkonna traditsiooniliste üritustega ning luuakse tingimused uuteks ühisteks traditsioonideks. Panustatakse piirkonna gümnaasiumi säilitamisele ja arendamisele.
Ajaloost on teada, et Viru-Nigula kihelkonnas on olnud aegu, kus kihelkonnas tegutses 21 kooli ja aegu, kui polnud ühtegi kooli!
Oleme hoolivad ja tähelepanelikud vajalike muudatuste tegemisel, et kogukond ei jääks nabata.
Ave Ojasalu, Aseri Kooli eripedagoog