Täpselt 4 aastat tagasi tundsin, et on aeg tagasi Kundasse tulla. See oli justkui vere kutse, kuna maja Kundas Sadama teel on juba neli põlve meile kuulunud ning meie pere väärikaks osaliseks piirkonna ajaloost. Nimelt pidas mu vanaema onu Rudolf Kajaka kõrtsi ning onu Oskar olituletorni vaht.
Muidugi on mind paelunud ka mere ja jõe lähedus ning südames on toredad lapsepõlvemälestused Kundas veedetud suvedest. Seesama rahulikum elutempo ja linnakärast eemaldumine köitis ka nüüd, mistõttu otsustasime maja kapitaalselt renoveerida.
Paraku ei sujunud meie plaanid kuigi ladusalt. Aasta alguses saime naabritega vallavalitsuselt kirja sadama laienduse kohta. Nimelt planeeriti Sadama tee põhjapoolne osa ühes rohealadega ära kaotada, ehitada asemele kuni 18m kõrgune hoonestus ning inimesed suunata liiklemaraskeveokite juurde Uus-Sadama teele. Kohalikud ilmselt teavad, et Sadama teed kasutavad linnaelanikud aktiivselt muuhulgas randa liikumiseks.
Nostalgitsemine! Probleemi pole.
Soovisime vallavalitsusega suhelda ja teha sadamaga ümarlaua, kuid vallast öeldi meile, et esitage ettepanekud kirjalikult. Rääkisime kohalike elanikega ning ka nemad ei olnud nõus detailplaneeringu sellise lahendusega. Meil soovitati teha rahvaküsitlus, mis kogus pea 500 allkirja.
Paraku head kontakti vallaga ei leidnud ka selle peale aset. Saime hoopis peapesu, et meediasse julgesime pöörduda. Saavutasime kokkuleppe uueks kohtumiseks sadama ja valla esindajatega, mis osutus taas väga ebameeldivaks kogemuseks. Koosolekul rünnati üsna isiklikul tasandil ning survestati nõustuma sadama pakutud ettepanekuga, mille järgi säiliks tänava põhjapoolsest alast vaid osa. Meile heideti ette ka allkirjade kogumist põhjendusega, et me olevat inimestele allkirju kogudes puudulikku infot esitanud, mistõttu nood ei saanud petitsiooni sisust aru.
Peale kohtumist vallast saadetud protokoll oli samuti sadama poole kaldu ning ei sisaldanud kõiki meie argumente. Vald aga protokolli muuta ei kavatsenud. Õnneks on meil kohtumisest olemas salvestus.
See kõik kokku tundus ütlemata absurdne.
Üldplaneeringust kadunud elamumaa
Eelneva teema tausta uurides avastasime ühel hetkel, et üldplaneeringus on muudetud ära ka meie kodude all oleva maa otstarve. Seni elamumaana fikseeritud ala oli muudetud määratlemata alaks, mis oleks lihtsustatult kokku võttes tähendanud suurenevaid müranorme ning vajadusel tulevikus ka kodude sundvõõrandamist.
Kohalikele on teada, et üheksakümnendate alguses rajati meie kodude vastu laoplatsid, mis tekitavad kogukonnale pidevaid mürahäiringuid. Paraku pole kohalik omavalitsus juba 15 aastat suutnud neid probleeme lahendada. See on hea näide sellest, et kui vallal pole eksperte kaasata ehk antud juhul arhitekti, siis tekivad hiljem tõsised probleemid ning kaasnevad kulud mitmetel tasanditel, kuna mürahäiringute kaebusi peavad menetlema nii Terviseamet kui ka Politsei.
Miks tahetakse elamumaa äravõtmisega inimeste elukeskkonda veel hullemaks teha? Kas need on kellegi isiklikud ärihuvid? Panime kogukonnaga seljad kokku ja otsustasime, et seisame enda, meie pärandi ning rohealade eest.
Pöördusime elamumaa osas Lontova ja sadama tee inimestega valla poole, et me elamumaa uues, veel kehtestamata üldplaneeringus tagasi saaks, aga vald keeldus ja ühtegi konkreetset põhjust, miks elamumaa ära võeti, samuti ei antud. Ametnikud vastasid meile, et ka nemad ei tea miks see muutunud on, kuid tagasi muutma samuti ei hakatud. Jälle täiesti absurdne olukord!
Kordan veelkord: Sadama tee põhjapoolse teelõigu ja selle rohealade ära kaotamine ei ole aktsepteeritav ning vald ei tohiks inimeste elukvaliteeti halvemaks muuta! Pöördusime Eesti Arhitektide Liidu ja ministeeriumite poole, kust saime toetust – ka nende arvates ei ole valla otsused kuidagi põhjendatavad.
Väga raske on mõista, et miks vald meiega nii käitus. Isiklikult arvan, et plaanis oli (on) kogu sadama tee ära kaotada ja see sadamale anda. Kuid meie kogukonnaga kaitseme enda kodusid, ümbruskonna pärandit ja oleme otsustanud enda õiguste kaitseks kasvõi kohtusse minna!
Tasub üle korrata, et kui inimestel on hea elukeskkond, siis tulevad nad maale tagasi ja loovad siia ka töökohti. Vastupidiselt tekib aga olukord, kus inimesed lahkuvad piirkonnast ning kaotus on suurem.
Põhjused miks ma kandideerin kohalikel omavalitsuse valimistel:
- Ükski ametiasutus ei tohi käituda arrogantselt!
- Kodu on püha ning ükski menetlus ei tohi muuta kellegi olukorda halvemaks. Seda enam, et igasuguse mõistliku selgituseta.
- Mulle tundub, et viimastel aastatel pole meie ühiseid vahendeid kasutatud heaperemehelikult ja otstarbekalt. Seda kinnitavad kasvõi need lugematud välisvisiidid Moldovasse.
- Valla juhtimine ei tundu aus ega läbipaistev, kui otsused ei lähtu kohalikust inimesest.
- Vallas pole piisavalt eksperte. Näiteks arhitekti, kes käsitleks avalikku ruumi tervikuna. Kui otsuseid võetakse vastu ilma eksperte kaasamata, siis pannaksegi inimesed halvemasse olukorda, kaotatakse tükike ajaloost ja pannakse arenguvõimalused kinni.
- Planeeringute osas mis mõjutavad kogu linna (näiteks sadama detailplaneering) tuleb kaasata mitte ainult lähimat kogukonda, vaid tervet valda.
- Tuleb toetada inimeste maale tagasi kolimist, mitte nende elukvaliteeti halvendada. Inimesed on need, kes heas elukeskkonnas loovad töökohti, mida on siin piirkonnas hädasti vaja.
Kandideerin kohalikel valimistel, sest tahan asju paremini teha. Oluline on tuua valla juhtimisse uut hingamist, mis toetab ettevõtlust, kuid arvestab ka elukeskkonnaga, peab lugu ajaloopärandist ning koondab laua taha eksperte.


