See, mis meid seob

Aseri, Kunda ja Viru-Nigula ühinemine ühtseks vallaks ei olegi iseenesest mingi väga uue koosluse sünd, sest ühine ajalugu on kõigil kolmel olnud vähemalt viimase tuhande aasta jooksul, mil kogu piirkond Toolse jõest läänes kuni Kõrkkülani idas moodustas ühe Mahu kihelkonna, mille vanemad korraldasid kohalikku elu ja rahvakoosolek – kärajad – otsustasid ühiseid asju.

Ka pärast eestlaste muistset vabadusvõitlust 13. sajandi alguses jäi kihelkond alles, kuid muutis oma sisu, olles edaspidi Püha Nicolause kiriku preestri tegevuspiirkond. Suuremat osa ühinevate omavalitsuste luteriusulistest ühendab kirik praegugi. Viru-Nigula kirik, üks esimesi kohalikke tõmbekeskusi Rakvere linna ja Toolse sadama kõrval, on ühtlasi ka üks Eesti vanemaid, olles ehitatud juba hiljemalt 13. sajandi keskpaigas. Veelgi vanem võis olla aga ühele keskaja tähtsaimale pühakule – Neitsi-Maarjale pühitsetud Maarja kabel, mille valmimisajana on pakutud isegi 1230. aastaid. Kabel rajati ilmselt muinasaegsele pühakohale, sest veel 17.–19. sajandist pärineb teateid selle kohta, kuidas eestlased ja isegi venelased Maarja kabeli juures vahast inimkujukesi ohverdasid, mitmesuguseid raskeid haigusi ravisid ning käima peale saamist soodustavaid talitusi toimetasid.

Viru-Nigula kihelkond krahv Mellini atlasel 18. sajandi lõpul

Kihelkonnavanemate käes olev administratiivvõim läks pärast vabadusvõitluse lõppu sakslastest läänimeeste kätte, kellest kõige esileküündivaim oli ehk tuntud Riia piiskop Alberti vennapoeg Henricus de Bixhøueth (Buxhövden). Nii mõnedki neist on jätnud aga oma jälje ka meie kohanimedesse, nii on Aseri saanud oma nime perekond Asserienide järgi, Kalvi Kalffide järgi. Samas on Kundas tegutsenud Cundiste suguvõsa saanud oma nime hoopis küla järgi.

Üldiselt tundub, et kohalikud talupojad on oma mõisahärradega üsna heas läbisaamises olnud, nii selgub 18. sajandi kirikuraamatuist, et nii nemad kui ka nende prouad on tihti olnud oma talupoegade ristivanemateks, kuid oli ka erandid, näiteks põgenes Kunda mõisa talupoegadest 1750.–1780. aastatel, mil mõisa omas Heinrich von Schwenghelm, üle 200 mehe ja naise halva mõisniku eest üle lahe Soome.

Suureks arengumootoriks sai piirkonnale Kunda sadama asutamine 1805. aastal ja saeveski käivitamine kohe pärast seda. 19. sajandil tegutses Kundas mõnda aega ka keemiatööstusettevõte, kuid kõike muutis algul Kunda tsemendivabriku asutamine 1870. ning seejärel Aseri tsemendivabriku asutamine 1899. aastal, mis andsid tööd ja leiba sadadele ja sadadele inimestele.

Ka tänapäeval on nii Kunda linn kui ka Aseri alev, vaatamata vahepealsetele rasketele aegadele, jäänud truuks oma tööstuslikule pärandile, samal ajal kui Viru-Nigula, vaatamata alevikus asuvale tööstusele, on jäänud siiski valdavalt põllumajanduslikuks maavallaks. Tuginedes ühisele ajaloopärandile, peame leidma viisi, kuidas tööstus- ja põllumajanduspiirkonnad üheks ning ühiste eesmärkide nimelt töötavaks omavalitsuseks kujundada, kus kõik on võrdselt tähtsad ja olulised, ükskõik millega nad siis ka ei tegeleks. Halva valitsuse alt läheb rannarahvas ikka Soome ära!

Lisa kommentaar