Kodu kauniks!

Alustuseks mõelgem koos, miks eestlasele kodu nii tähtis on, no nii tähtis, et see väljendub keelekasutuseski – kodulinn, koduküla, kodumets, kodutee, -järv, -jõgi või mererand. Kodupaik on koondanud põlvkondi ja traditsioone, tekitanud kodutunde.

1997. aasta suvel sattusin haljastajana komisjoni, kelle ülesandeks oli läbi sõita kõik Ida-Virumaa külad ja hinnata või kaardistada, kui ilus või inetu on me maakond. Minu ootus näha kauneid koduaedu kadus peagi sel palaval tolmusel teekonnal trööstitusse maastikku. Üldine mahajäetus, viitadeta teeotsad, siltideta külad, võsa, pujukad, tondilossidena endised farmid, roostetav tehnika ja prügi. Juba aasta pärast oli käivitunud üldrahvalik liikumine „Kodu kauniks“. Moodustati Eesti Kodukaunistamise Ühendus. Osaledes ühenduse keskkogu töös, sain vahetult näha, kuidas me Eestimaa aina kaunimaks muutus – lapp lapikese järel. Just nii – talud, eramud, koolid, kirikud, ettevõtted, rajatised, tänavad, külad, linnad ja rannad.

Alles hiljuti õnnitles president Kersti Kaljulaid käesoleva aasta konkursi võitjaid, kokku on auhinnatuid objekte nüüd juba 1524.

Muidugi on veel palju korrastamata alasid. Haljastajana muretsen väikeste parkide tervise pärast. Asjaolu, et külaseltsi liikmena tegelen Rannu küla tiheasustuse alal ja samanimelises pargis (4 ha) hooldustööde korraldamisega, tekitas mitmeid mõtteid. Alustasime 2014. aasta kevadel hoogsalt „Teeme ära!“ talguga, kuid kasutegur oli väike, umbes nagu vihma puhul öeldakse, et ei pannud tolmugi kinni. Probleem seisnes selles, et aastaid oli põhiliseks pargihooldustööks ainult niitmine ja seegi puudulik – üks kord suve jooksul. Pargiaasad mätastusid, õrnemad heintaimed surid välja, asemele asusid putked, angervaks ja nõges, sest neis oli jõudu paksust kõdunevast heinakaarest läbi murda. Puudesaludes ja hekkides toimus vananemine ja umbekasvamine ka teiste agressiivsete liikide poolt isekülvi teel (saar, vaher, haab, viirpuu). Puid, põõsaid lõigati vaid kiirabi korras ehk siis, kui mingi töö või tegevus juba takistatud oli. Sarnane lugu oli haljasala teedega, mis kulusid ja loigustusid, kitsamatest teedest said lambarajad. Oleme nüüd juba neljandat aastat Rannul teostanud raideid, noorenduskuure, koristus- ja tasandustöid, kuid ringi peale pole saanud. Meil on käinud ka abis Sonda LK Selts ja Aasukalda Vabatahtlikud Pritsimehed, selle eest neile suur tänu. Suvine aeg on kulunud meil põhiliselt väljakute, platside ja heistritena istutatud puude aluste niitmisele ning vastavalt vallaga kokkulepitud tingimustele oleme nende tööde eest saanud ka tasu. Suuremad pargialad on niidetud enne jaanipäeva kas valla poolt tellitud tehnika või mõne meie külaseltsi talunikust sõbra abil, kes tegid seda tasuta. Pealegi koristasid nad ära ka riismed. Tänavusel suvel jõudsime sõprade abiga ka teise niite ära teha. Loodame, et pargi tervis paraneb, kuid pikemaajaliselt pole selline tegevus jätkusuutlik. Parkide hooldus on töömahukas, nõudes erinevaid vahendeid, teadmisi, oskustega töökäsi ja raha ning see ärgitas otsima lahendusi.

Kes Eestis üldse tegeleb parkidega või jälgib nende käekäiku? Tundus, et mitte keegi, välja arvatud looduskaitse all olevad pargid ja pärandkultuuri pinnad – loopealsed, mida ka toetatakse. Ehkki park on ju ka oma ajastu pärandkultuuri objekt, ei mahu nad n-ö abikõlbulike nimekirja. Lootus on, et ehk saame seda koos uue vallavalitsusega muuta, koostades pöördumise Eesti Kodukaunistamise Ühendusele ja teistelegi institutsioonidele, näiteks Keskkonnakaitsele. Park on elusorganism, pidevalt muutuv ning seepärast vajab ta regulaarset tähelepanu ja hooldust.  Projektipõhine elu sinna ei sobi. Väikesed pargid nii eramaal kui ka valdades vajavad toetust, et inimeste väline eluruum püsiks kaunis ja korras, pakkudes erinevaid võimalusi sportimiseks, mängimiseks, puhkamiseks. Harmooniline looduskeskkond turgutab hinge, annab elujõudu.

Veel üks kitsaskoht või nähtus vajab lahtirääkimist, selleks nähtuseks on urbaniseerunud kortermaja elanik, kelle kodu lõpeb korteriuksega. Talgutele nii kevadel kui sügisel tulevad ikka ühed ja samad inimesed, argielus aga on vähe neid, kes ise mõne tuulemurruna tekkinud oksagi lõkkeplatsile viiks. Väike lootus on, et olukord elamute lähimas ümbruses muutub, kui loodud saavad korteriühistud.

Vaatame siis lootusrikkalt tulevikku, selleks vaprust ja jõudu meile.

Kaarin Oras, seltsielu edendaja, Valimisliit Ranna-Viru toetaja

Lisa kommentaar